14. märts 2016 - neljas päev Marokos

Erinevalt üleeisest ei olnud meie hotellituba seekord otse tänava ääres, nii et me ei pidanudki kell pool kuus valjuhäälse palvetamise peale ärkama, vaid saime rahulikult poole lõunani põõnata. Pakkisime oma asjad kokku, aga kuna hotellist polnud vaja kohe välja tšekkida, jätsime need tuppa ja läksime ise turuplatsile hommikusööki otsima. Leidsime mõnusa kohviku, mille ees sai pannkooki süüa, hommikukohvi juua ja päikest nautida.

Istusime seal seni, kuni hakkas tunduma, et seda va päikest on meie valgete kehade jaoks juba liiga palju, ning kappasime tagasi hotelli oma seljakottide järele. Võtit ära viies saime teada, et Ibrahim, kes meid eelmisel päeval hotellis vastu võttis, on mingi kahtlane jorss ja temasugusele me küll mingit raha andma poleks pidanud. Teist korda meid siiski maksma ei sunnitud - olgu see hotellipidajale õppetunniks, et pole vaja suvalisi tüüpe ennast asendama võtta.

Tutvusime veel natuke turutänavatega, sest tundus, et eelmisel päeval ei saanud piisavalt. Kõige põnevamad olid need müügiputkad, kus kaupa kohapeal valmistati - saime näiteks pealt vaadata, kuidas toodetakse Levise püksirihmasid. Proovisime ka kauplemise ära: saime suveniiri hinna kuuesajalt dirhamilt mõne minutiga saja peale rääkitud - oleksime me kaks tükki ostnud, oleks teise lausa viiekümnega saanud.

Seekord õnnestus osta ka apelsinimahla, mis pressiti kohapeal valmis ja maksis neli raha. Oli magus ja värske küll.

Keeld

Jalutasime turualast välja ja üritasime võrride vahel põigeldes ühe lähedalasuva palee poole kõndida. Vahepeal peatas meid kinni üks abivalmis kohalik, kes ütles, et eespool on tee kinni ja paleesse praegu ei saa ning üldsegi on seal suunas tegelikult ainult üks mošee, kuhu turiste niikuinii ei lasta, nii et me võiksime oma rännaku ära unustada ja selle asemel hoopis tema suurepärast poodi külastada. Noogutasime tema jutu peale ja jätkasime matka - tuli välja, et loss oli täpselt seal, kus ta olema pidi, ja täiesti avatud.

Akende värvimine Maroko stiilis

Palee peale oli laiali laotatud mingi modernse kunsti näitus, mis meiesugustele lihtsatele inimestele veidi üle pea käis, ja palee sisehoovis asus bassein, kus hoolimata soojast ilmast keegi ei ujunud. Lossimüüridel peesitasid toonekured, kes ei teinud sellist nägugi, nagu nad viitsiks hakata suveks kuhugi põhjamaale lendama.

Päike hakkas juba natuke liiga kõrvetaks muutuma, nii panin endale Piiu värvilise salli kaela, et pisut homom välja näha. Tahtsime minna lähedalasuvasse hiigelsuurde parki, aga ei leidnud seda üles ja sattusime esialgu hoopis kuningalossi ette ja seejärel kuhugi väiksesse kõrvaltänavasse, kus elasid päris tavalised inimesed ja kus polnud ühtki turisti. Tänaval mänginud lapsed pidasid vajalikuks demonstreerida meile oma prantsuse keele oskust.

Tanklapood

Tundus, et kuigi õhtuni on veel aega, oleks mõistlik vaikselt lennujaama poole jalutada. Lootsime tee pealt veel mõne vaatamisväärsuse leida ja oma viimase saja dirhami eest kuskil kõhu täis saada. Sattusime mingi kena allee peale, mis osutus kohalike noorte lemmikuks kohtumispaigaks. Tüüpiline komplekt sisaldas pargipinki, kahte noort inimest ja pingi kõrval seisvat motorollerit. Nägime kümneid selliseid kooslusi. Ühe pingi ääres oli aga ainult jalgratas ja kohe oli ka pingi peal inimesi poole vähem.

Selleks hetkeks, kui oli aeg söögi peale mõtlema hakata, olime eneselegi märkamatult sattunud mingisse eriti rikkasse linnaossa. Olime juba vaikselt unustada jõudnud, et maailmas selliseid kohti ka on. Leidsime mitmeid restorane, kuid mitte ühtki sellist, kus me oma viimase kohaliku raha eest söönuks saaksime. Õnneks sai aga nendes kohtades erinevalt suuremast osast Marrakeshist ka kaardiga maksta, nii et istusime ühte kenasse restorani maha ja tellisime endale eriti uhke lõunasöögi, mis läks küll kallimaks kui sada dirhamit, kuid oli ikkagi umbes kaks korda odavam kui samaväärne toit Inglismaal.

Olime juba poolel teel lennujaama, nii et ei hakanud seekord taksojuhtidega kauplema ja tatsasime omal jalul kohale. Lennujaamas poetasime viimased mündid korjanduskarpi ja lasime Ryanairil ennast soojast Maroko kevadest kolmekraadisesse Inglismaa talve lennutada. Suveniiriks saime reisilt kaasa päikesest põlenud otsaesised.

13. märts 2016 - kolmas päev Marokos

Ööd on kõrbes jahedad, aga kuna päike oli telgi päeva jooksul soojaks kütnud ja meile võimaldati hulgaliselt sooje tekke, oli magada isegi natuke palav. Ärkasime hommikul kell kuus, et ronida suure düüni otsa ja vaadata päikesetõusu.

Liivakuhi osutus nii kõrgeks, et ronimine ajas hingeldama. Üleval me kaua ootama ei pidanud - päike tõusis oodatud ajal oodatud suunast ja pakkus oodatult kaunist vaatepilti. Rullisime ennast düüni otsast alla ja tatsasime tagasi laagriplatsile, et endalt liiv maha pühkida ja vaim hommikusöögiks valmis panna.

Hommikukohv ja saiakesed serveeriti meile pisikese laua peal väikese liivaluite otsas. Sõime pool toitu ise ära ja teise poole söötsime kahele väiksele aplale kõrbekassile, kes oskasid seda söögi nurumise asja liiga hästi.

Tagasiteel tegime peatuse ühes berberi mudakülas, et vaadata, kuidas nad seal savist potte teevad. Võib öelda, et tööstusrevolutsioon ei ole nendesse küladesse oma jälge jätnud ning tootmine käib seal täpselt samamoodi nagu sadu aastaid tagasi. Hoolimata suurest laojäägist (mina küll ei kujuta ette, kes kõik need potihunnikud maha müüa jõuab) toimus seal tõsine töö ka pühapäeval. Andsime oma väikese panuse laovarude vähendamiseks ja ostsime ühe suhkrutoosi.

Ühest teeäärsest putkast soetasime endale suure pudeli vett. Kui me selle eest küsitud poolteist eurot letti ladusime, pakkus müüja meie autojuhile ka kohe ühte pudelit - umbes nii, et võta sina ka üks, nad maksid selle niikuinii sinu eest kinni juba.

Tagasi Marrakeshi sõitsime mööda sama teed, mis meid kõrbe viis (sest ega seal mägedes palju teid ei ole). Tegime tee peal lõunapausi ja paar peatust vaadete nautimiseks ning jõudsime linna tagasi umbes viie paiku õhtul. Abdul viskas meile paar vihjet, mida Marrakeshis vaadata, ning meie viskasime talle kahepäevase ekskursiooni eest 180 eurot ja natuke jootraha. Jätsime hüvasti ja lubasime talle TripAdvisorisse hea review kirjutada.

Leia pildilt lambad

Läksime tagasi samasse hotelli, kus reedelgi ööbisime. Seekord võttis meid fuajees vastu teine inimene, kuid temagi tegi meile broneeringusummast paar eurot soodustust. Toa hinnaks tuli 16 eurot, millest 5 peaks teoreetiliselt minema linnale turismimaksu näol - iseasi, kas see sinna jõuab või mitte. Ei saa just kurta, et Marokos kallis reisida oleks.

Saime vahetusrahaks kolm erinevat kümnedirhamist

Kuna õhtu oli veel noor, tegime tiiru Marrakeshi turul. Seda, kui suure osa turust me läbi käisime, on väga raske hinnata, sest sealses lõputus labürindis suudavad orienteeruda vist ainult kohalikud. Tahtsime maitsta värskelt pressitud apelsinimahla, aga millegipärast olid kõik turuplatsi mahlaputkad suletud; tundub, et pühapäeviti apelsiniauto ei käi. Istusime maha ühte suvalisse tänavakohvikusse ja tellisime endale meega vahvleid ja piparmünditeed - jooki, mis kohalike jaoks on alkoholi aseaine.

Hotellituba

12. märts 2016 - teine päev Marokos

Ärkasime hommikul kell pool seitse, sest meil oli seitsmest kokku lepitud kohtumine Abduliga, kes meid ekskursioonile viima pidi. Viimane jõudis kohale paarkümmend minutit planeeritust varem, nii et tegime viisakusest hästi kiire pakkimise ja läksime alla. Oodatud minibussi asemel juhatati meid hoopis tuttuude Hyundai maasturisse, aga me ei hakanud nurisema, sest miks meil peaks olema midagi privaatse tuuri vastu. Saime teada, et vähemalt hommikuti ei kehti meie kitsal tänaval keelumärgid ka autodele.

Esimene peatus oli Atlase mäestiku jalamil väikses kohvikus, kust saime osta kümne kohaliku raha (ühe euro) eest piparmünditeed ja ühe kohaliku raha eest WC-paberit.

Sõitsime üle mägede ja nägime ära selle talve esimese lume - kust mujalt sa seda ikka otsida oskad kui Aafrikast?

Nägime ka hulgaliselt väikseid berberi külasid, mudamaju ja paksude sabadega Maroko lambaid. Abdul osutus muhedaks tüübiks, kes oskas inglise keelt ja vastas kõikidele meie lollidele küsimustele.

Teisel pool mägesid ootas meid Unesco maailmapärand, Ait ben Haddou nimeline mudaküla, kus on filmitud mitmeid Hollywoodi filmiklassikuid nagu näiteks Muumia. Tegime seal pikema peatuse, ronisime mäe otsa ja tõdesime, et vahelduseks oleme meie paremas füüsilises vormis kui meie giid.

Sõime kohalikus restoranis kõhu täis ning kuna Abdul tasus arve esialgu meie eest, saime selle ilma turistikoefitsendita ja kokku tuli kolmekäigulise lõuna hinnaks ühele inimesele viis eurot.

Pärast lõunat ootas meid ees veel umbes neljatunnine autosõit sihtpunktiga Zagora kõrbes. Ületasime järgmise mäeaheliku, milleks oli väike Atlas ehk Anti-Atlas. Loodus muutus aina kuivemaks ja kõrbelaadsemaks, kuni järsku sattusime ootamatult tagasi rohelusse ja kõige suuremasse palmimetsa, mida ma oma elus näinud olen. Mets kulges mööda jõesängi ja ei tahtnud kunagi otsa saada.

Hakkasime juba muretsema, et lubatud kõrbe ei tulegi, aga lõpuks ta ikkagi tuli. Oli selline pisemat sorti kivikõrb mägede vahel, kuid kaugemal paistis isegi üks liivadüün.

Hüppasime auto pealt kaamlite selga ja panime liivahunniku poole teele. Piiu kaamel küll lekkis natuke ja minu oma tahtis kõrbest kõik rohu ära süüa, kuid mõlemad viisid meid kaamlitaltsutaja sabas sörkides lõpuks ikkagi sinna, kuhu vaja.

Lähemale jõudes selgus, et luiteid oli siiski tunduvalt rohkem kui üks, nii et saime õige kõrbetunde kätte küll. Kappasime küngastest üles-alla ning lõpetasime oma matka lähedalasuvas telklas. Seal pakuti meile algul sooja teed ja hiljem ka õhtusööki. Olime laagris ainsad külalised (tegelikult ühed taanlased olid ka, aga nemad ei loe, sest nad passisid kogu aja oma telgis), nii et tunne oli loomulikult üsna boss.

Õhtu lõppes Abduliga rahast ja poliitikast rääkides ning hiljem lõkke ääres elavat berberi muusikat kuulates.

11. märts 2016 - esimene päev Marokos

Reis algas pärastlõunase autosõiduga Lutoni lennujaama. Jätsime selle viimasele minutile, et oleks ikka põnev, kas jõuame õigeks ajaks kohale või mitte. Ei osanud oodata, et kiirteel võiks sel ajal tihe liiklus olla, aga oli. Õnneks oli ummik siiski lühem kui sildid hoiatasid, nii et lõpuks jõudsime kohale piisava varuga. Lennujaamast leidsime isegi ühe töötava pangaautomaadi, kust sularaha välja võtta, et saaksime selle Marokos dirhamiteks vahetada. Välismaa rahavahetajatele nad oma valuutat ju ei usalda.

Lennuk oli puupüsti täis nagu Kopli tramm ja hilines väljumisega üle poole tunni, kuid Marrakeshi jõudsime kohale siiski enne pimedat.

Piiult küsiti passikontrollis viisat, aga vist niisama nalja pärast, et näha, kuidas ta reageerib. Lennujaam oli suur ja inimtühi, nii et saime kiiresti välja ja oma rahagi kohaliku vastu vahetatud. Väravast välja minnes pakuti meile kohe 25 euro eest taksoteenust kesklinna. Takso vastu polnud meil midagi, aga kuna hind tundus sulaselge röövimisena ja meie kauplemine ei paistnud soovitud tulemust andvat, jalutasime lihtsalt minema. Ei jõudnud me kilomeetritki jalutada, kui juba jooksis meile üks taksojuhtidest järele ja ütles, et oli vahepeal ümber mõelnud ja meie pakutud 10 eurot sobiks ta rahakotti küll. Tõenoliselt oli seegi hind umbes poole kõrgem kui oleks võinud olla, aga me ei viitsinud sente ka enam lugema hatata, nii et olime kaubaga nõus ja ostsime endale põneva taksosõidu Marrakeshi kaootilise liiklusega tänavatel. Otsustasin, et ise ma siin riigis autoga liigelda ei tahaks.

Taksojuht viis meid ühe eriti kitsa ja katusega ostlemistänava äärde, kust autoga enam edasi ei saanud, ja lasi meil viimased paarsada meetrikest jala minna.

Õigupoolest oli see tänav keelumärgiga suletud igasugusele motoriseeritud liiklusele, aga võrrid ja rollerid on siin riigis väljaspool seadust, nii et pidime olema ettevaatlikud, et mitte alla jääda.

Tee peal reklaamiti meile väikeste entusiastlike poiste poolt paari maailma parimat hotelli, aga kuna meil oli üks juba broneeritud, saatsime nad kõik pikalt ja kasutasime teejuhiks GPSi, mis meid edukalt kohale juhatas ja hiljem teenuse eest raha ei küsinud.

Hotelli retseptsionist oli jutukas härrasmees, kes demonstreeris meile oma täiesti korrektseid teadmisi Balti riikidest ja Nõukogude liidu lagunemisest. Tuli välja, et ta polnudki tegelikult Eestis käinud, vaid oli lihtsalt koolis hästi tähele pannud. Tore on vahepeal kohata inimesi, kes päriselt ka teavad, et on olemas selline riik nagu Eesti ja et selle pealinn pole Riia. Lisaks saime tüübilt ka soodustust (odavama hinna kui meie booking.com-i broneering - jälle asi, mida pole varem juhtunud) ja restoranisoovituse, kuhu pärast oma pisikese ja nunnu toa ülevaatamist ka sammud seadsime.

Korraliku kõhutäie eest tuli loovutada umbes kolm eurot inimese kohta. Loovutasime selle summa ja avastasime, et kuigi toit oli väga hea, oli seda meie treenimata kõhtude jaoks veidi liiga palju.

Pärast sööki jalutasime ringi keskväljakul, kus hoolimata hilisepoolsest õhtust veel päris aktiivselt kaubeldi - kohati Piiu meelehärmiks natuke liigagi aktiivselt, kuigi kõik müüjad jäid viisakaks ja läksid ära, kui me neid piisavalt kaua ignoreerisime või ütlesime, et me päriselt ka ei taha nende lendavaid vurre osta.

Kui me oma uurimisretkega keskväljaku nähtavusest välja läksime, tuli meie juurde kohe üks abivalmis väike poiss ja reklaamis häälekalt, et ta teab täpselt, kus keskväljak asub. Noogutasime targale lapsele heakskiitvalt ja läksime oma teed edasi. Hiljem, kui väljakule tagasi jõudsime, tervitas ta meid taas, ma-ju-ütlesin nägu peas. Otsisime supermarketit ja leidsime selle asemel mingi väiksema ilma hinnasiltideta poekese, kust endale enne hotelli naasmist mitte liiga suure turistihinnaga šampooni ja vett osta saime.

19. juuli 2015 - Eurotripi kahekümne teine päev

Ärkasime hommikul vara ja sõitsime Augustowist koju. Et tuttavale teele natuke vaheldust saada, käisime läbi Šiauliaist ja vaatasime nelja miljoni ristiga mäge.

22 päeva, 8600 kilomeetrit ja 17 erinevat riiki. Väga palju sai nähtud ja väga palju sai tehtud. Võib niimoodi reisida küll.